Süsinikukrediit – kas kiire rikastumine või libe tee?

Põllumehe Teatajas ilmus Ain Alvela põhjalik artikkel hetke kuumast teemast – süsinikukrediidist ja selle kasust maaomanikule, kaasnevast tulust ja ohtudest. Avaldame artikli ka meie metsaomanikele.

Moel või teisel korraldatav süsinikukaubandus kogub rohepöörde kiiluvees tuure, olgu selleks siis riikidevaheline kvootidega kauplemine, maale n-ö ökoloogilise hinnalipiku lisamine või metsa- ja põllumaa omanikele mõeldud süsinikukrediit.

Süsinikuvahenduse valdkonnas on kanda kinnitamas idufirmasid, mis Eestimaa loodusesse talletatud süsinikuga kauplemises kasutoovat ja kestvat tulevikuäri näevad. Nende hulka kuuluvad näiteks tuntud investori ja visionääri Kristjan Lepiku Arbonics ja ükssarvikute asutaja Ragnar Sassi Single.Earth, Jaan Seppingu idufirma EcoBase ning IT-guru Linnar Viigi ja endise euroametniku Keit Kasemetsa ClimaCash, samuti MTÜ Solid World DAO, mille asutajad Al William Tammsaar ja Stenver Jerkku kuuluvad ka Robin Saluoksa ja Kristjan Luha asutatud eAgronomi osanike hulka, mis on start-up’ist välja kasvanud rahvusvahelise haardega põllumajandustarkvara pakkuja jt.

Kuna praegu kogu Euroopa Liidus (EL) kehtivaid regulatsioone pole, toimub kauplemine süsiniku­krediitidega vabaturu tingimustes. Määramatust on üksjagu ja see on ka põhjus, miks sõltumatud metsamajanduse nõustajad soovitavad maaomanikel ennast asjaga põhjalikult kurssi viia ja üheksa korda kaaluda, enne kui pikaajalisi lepingulisi kohustusi võtta.

Heidet saab bilansis krediidiga tasandada

Põhiliselt on nende ettevõtete puhul tegemist vahendajatega, kes koguvad oma portfelli n-ö vaba seotud süsinikku ja pakuvad seda müügiks ettevõtetele, kelle kasvuhoonegaaside (KHG) heide on suur ning kes ei suuda seda praegu veel või tootmise spetsiifikast tulenevalt vähendada. Nii saavad nad osta turult süsinikukrediiti ja balansseerida sellega oma keskkonnajalajälge.

Süsinikukrediit on lihtsalt öeldes arvestuslik ühik, mis võrdub ühe tonni seotud (ladustatud, hoiustatud, säilitatud, sekvesteeritud ehk siis heitmena välditud) CO2-ga.

Meetodid selles äris on erinevad. Jätame siinkohal kõrvale Euroopas kohustuslikuna reguleeritud kvoodikaubanduse kui n-ö suure, tavakodanike peadest kõrge kaarega üle käiva äri ja keskendume loodusväärtuste säilitamise kaudu või süsiniku põllumulda sidumise kaudu süsinikukrediidi tekitamisele.

Vaatame ennekõike põllumeestele suunatud süsinikukrediitide programme, mistõttu jätan süvitsi käsitlemata põllu- ja rohumaade metsastamise süsiniku sidumise eesmärgil, sest selles on praegu palju vastuolusid. Alustades sellest, et osade teadlaste väitel seob looduslik või poollooduslik rohumaa rohkem süsinikku kui mets, lõpetades EL-i seisukohtadega maakasutuse, selle muutuse ja metsanduse (LULUCF) valdkonnas, mille kohaselt ka põllumaa on väärtus, mida tuleb toidujulgeoleku tagamiseks säilitada. Seda ärisuunda esindab Eestis näiteks Arbonics, mis pakub maaomanikele süsinikutulu teenimist mittemetsamaale puude istutamisega.

Arbonicsi turundusjuht Kärt Johanna Ojamäe märgib siiski, et praegu töötatakse selle kallal, et pakkuda lahendusi ka olemasolevate metsamaade omanikele.

„Nimetame seda mõjumetsanduseks. Aga praegu on käimas vaid katseprojektid ja seda teenust kõikidele metsaomanikele veel pakkuda ei saa,” ütleb Ojamäe. „Vabatahtlikule süsinikukrediitide turule prognoositakse aastaks 2030 kasvu 50 miljardi euroni ja see loob maaomanikele kindlasti palju uusi võimalusi.”

Süsinikukrediidi omamine ja turule toomine peaks niisiis motiveerima maa- ja metsaomanikke vähendama KHG-heidet ja innustama neid pigem süsinikku siduma kui seda emiteerima. Innustuse mõõde on konkreetne ja rahaline.

Süsiniku sidumine muudab põllumulla viljakamaks

Süsinikukrediidiga kauplemisel on ka teistsugust ideoloogiat. Nii suunab eAgronom ühe oma teenustest teraviljakasvatajatest põllumeestele, kes soovivad panustada kliimaneutraalsuse saavutamisse süsiniku sidumisega põllumulda, võttes kasutusele sellised mullaharimisvõtted, mis aitavad suurendada orgaanilise materjali hulka mullas ja ühes sellega ka tagada seal suurema koguse süsiniku talletamine.

eAgronomi üks asutajaid ja kommertsjuht Kristjan Luha ütleb, et laias laastus on neli tüüp­praktikat, mis on aktsepteeritud süsiniku sidumist soodustavate viljelusviisidena ja mida on võimalik konverteerida mulla süsiniku mahuks.

Esimene on kasvuperioodi maksimaalseks kasutamiseks vahekultuuride külvamine põllule. Need oleksid vahelduseks toidukultuuridele, et vähendada neid päevi, kui põld on must ja süsiniku sidumist ei toimu. Luha sõnul on võimalik välja arvutada, kui palju mingit sorti vahekultuur seob mingit tüüpi mullas süsinikku. Aga seda mõõtmist ei tehta igal konkreetsel põllulapil eraldi, vaid üldistatult ja mudelipõhiselt, arvestades mullalõimist, vahekultuuri tüüpi, ajastust ning ilmastikku.

Teine meetod seondub kündmisest loobumisega ja põlluharimise vähendamisega kuni otsekülvini välja. Mida vähem mulda ümber pöörata, seda rohkem püsib seal sinna talletunud süsinik.

Kolmandaks aitab süsinikku põllumulda siduda orgaanilise väetise (läga, sõnnik) viimine põllule. Siin aga peab jälgima orgaanilise väetise päritolu, et välistada piiratud koguse ümberjagamist süsinikuprogrammis osalevatele põldudele.

Neljas võimalus on jätta võimalikult suur osa põhust pärast saagikoristust põllule ja kompostida see uuesti mulla sisse.

Süsinikukrediidi arvutamiseks mõõdetakse muutust võrrelduna sellega, mis oleks juhtunud, kui neid tegevusi poleks rakendatud. Farmer teeb põlluharimises midagi teisiti ja suurendab süsiniku sidumist. Ja just see suurenenud sidumine moodustab krediidi, mida emiteerijad saavad endale soetada. Suurenemist hakatakse arvestama sellest külviaastast, mil põllumees programmiga liitus.

Süsinikukrediitide sertifitseerimisel tuleb läbida mitu etappi, mis hõlmavad muu hulgas kohapealset kontrolli konkreetsetel põldudel, lisaks tuleb teha palju mullaproove, et mudelit, mis muutusi arvestab, kalibreerida.

Suurt ja kiiret tulu ei tõota süsinikust tulla

„Põllumehe eesmärk ei ole süsinikukrediidi programmiga ühinemisel majanduslikus mõttes n-ö teise saagi saamine. See on suhteliselt väike raha, mida on võimalik teenida. Paar aastat tagasi oli hind alla 20 €/t, praegu sõlmime lepinguid hinnaga 30–35 eurot ühe süsinikukrediidi tonni eest,” räägib Kristjan Luha. „Loodetavasti hind tulevikus tõuseb, võimalik, et tekkib ka börsihind, aga ikkagi on kasu hektari kohta väike. Peamiselt katab saadud tulu ära vahekultuuride seemnekulu.”

Praeguseks on eAgronomi süsinikukrediidi programmiga liitunud umbes 300 põllumeest umbes 150 000 hektari maaga, kuigi valdav osa neist on piiritagused farmerid – Tšehhist, Poolast, Hispaaniast, Leedust, Aafrika riikidest jt maadest. Luha märgib, et nende põllumeeste peamine liitumismotiiv on suurendada pikaajaliselt mulla toiteväärtust ehk parandada oma ettevõtluse efektiivsust, minnes üle kestvamale põlluharimisele. Selle poole on nad alati püüelnud, lihtsalt nüüd on tekkinud olukord, kus keegi on valmis viljakasvatajatele vabatahtliku süsinikuturu raames selle eest maksma.

„Siin ei ole kiiret tulemust loota. Kulub aastaid, et põllumuldadesse tekiks rohkem orgaanilist materjali ja toiteväärtus suureneks. Ma ütleks, et see on vähemalt viie, kui mitte kümne aasta pikkune teekond,” selgitab Luha.

„Põllumees peab alustama midagi, mida ta varem pole teinud. Mida rohkem ta muudatusi teeb, seda enam on tal ka võimalik sidumist suurendada. Samas peab ta läbimõeldult tegutsema, sest põllumajanduses on iga otsus majandusliku mõjuga ning kätkeb riske,” nendib Kristjan Luha.

Teisalt usub ta, et süsiniku­krediitide kõrgem hind motiveerib ka emiteerivaid ettevõtteid oma keskkonnajalajälge vähendama.

Silmas tuleb pidada kaasnevaid ohte

Siiski tuleks asjast huvitatud maa- ja metsaomanikel tähele panna, et süsinikuprogramme on mitmesuguseid ning neil võivad olla erinevad nõuded, tingimused, kaasnevad kohustused ja süsinikuturu arengutega seonduvad eesmärgid.

Nii on soovitatav liituda vaid programmidega, mille mudelid baseeruvad standarditel, mis omakorda põhinevad teaduslikel uuringutel. Usaldusväärse programmi tunnus on näiteks seire- ja kontrollisüsteemi (MRV – Measurement, Reporting and Verification) rakendamine. Ettevaatlik tuleks olla väga suurt tulu ennustavate süsinikuprogrammide suhtes.

Tuleb ka arvestada, et kõigil eespool loetletud ettevõtjail on soov süsinikuäris kasumit teenida, neile on kättesaadav kvaliteetne siseringi info ning ka rahast, mida selle äri alustamisse panustada, ei tule ilmselt puudu.

Just neid asjaolusid silmas pidades märgib keskühistu Eramets tegevjuht Priit Põllumäe, et maaomanik on sel turul nõrgemas positsioonis.

„Maaomanik ei tunne kindlasti kõiki nüansse sellise peensusega nagu nende programmide vahendajad,” märgib Põllumäe. „Maaomaniku jaoks on n-ö must kast ka see, kuidas kujunevad ja mida sisaldavad krediitide metoodikad. Tehingu osapoolte positsioonid asuvad minu jaoks erinevatel tasanditel. Seega, kui keegi minult nõu küsiks, siis ma soovitaks olla väga reserveeritud selliste lepingute sõlmimisel.”

Kui kõigest lõpuni aru ei saa, pole mõtet lepingut sõlmida

Eesti Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi ütleb, et maaomanike looduskaitse organisatsioonina on Eesti Loodushoiu Fondil võimekus n-ö tõlkida üht osapoolt teisele. Sest fondi usaldavad maaomanikud.

Ta teab öelda, et Soomes on juba paarkümmend süsinikukrediitidega kauplevat ettevõtet, meilgi lisandub neid järjest. Ligi räägib, et nende firmadega tegeletakse, uuritakse tausta ja tegevuse motiive, et maaomaniku huvid ikka hoitud oleks. Praeguseks pole tema sõnul veel jõutud sellisesse punkti, et loodushoiu fond saaks soovitada lepingute allkirjastamist.

Register korrastaks turgu

Fond on seisukohal, et Euroopa Liit peaks looma registri, kus kirjas ettevõtted, kes on juba sertifitseeritult oma süsinikuheidet vähendanud ja seetõttu üldse süsinikukrediite osta võivad. Sellisel juhul hoolitseksid need firmad juba ise selle eest, et ostetav krediit oleks samuti nõuetele vastavalt sertifitseeritud. Nõnda oleks välditud rohepesuga tegelemine ehk rakendatud rohepesu tõkestamise meetmed, nagu Pille Ligi ütleb. Praegu aga pole terviklikku nimekirja ettevõtetest, mis oma jalajälje suurust mõõtnud ja selle vähendamiseks süsinikukrediiti ostnud.

„Kõigi nende ärimudelite puhul on ju nii, et maaomanik võtab kohustused. Mõnel juhul mitmekümneks aastaks. Ega vahendusettevõtted neid kohustusi enda kanda ei võta,” ütleb Pille Ligi. „Meil on maaomanikud süsinikuäri suhtes hellaks tehtud, sest mõni kauplev ettevõte teeb ühe käega pai ja teisega lööb meedias vastu põske. Oleme neile ettevõtetele, kes Eesti maaomanikega koostööd tahavad teha, sellest ka rääkinud.”

Igatahes soovitab Pille Ligi maaomanikul võtta kas loodushoiu fondi või mõne erametsaomanike nõustajaga ühendust, enne kui istutama hakata või tasuta taimede vastuvõtmisega nõustuda.

Üheksa korda mõõda

„Kui sa ei saa aru mida sinult tahetakse, ära mine lepingusse. Kui sa ei küsi oma kohustusi ja ei jaksa 30 lehekülge lepingut lugeda, ka siis ära mine tehingusse. Isegi, kui on kas metsamüügi, metsamaa või süsinikukrediidi müügiga justkui ülikiire, ära sõlmi lepingut,” loetleb Ligi ettevaatusabinõusid. „Kiirustades ja uisapäisa talitades võidakse sulle kott pähe tõmmata nagu 1990. aastatel tihti juhtus raieõiguse müügiga, kus raha saab firma, aga kohustused jäävad sulle.”

Hea teada!

Süsinikuprogrammiga liitumisel on põhjalik kodutöö omal kohal.

  • Eelmise aasta sügisel avaldas Euroopa Komisjon (EK) visiooni vabatahtliku süsinikukrediitide turu tuleviku ja krediitide sertifitseerimise nõuete kohta.
  • Visioonis rõhutatakse, et tulevikus saab kaubelda vaid kontrollasutustes tunnustatud süsinikuprogrammide raames loodud krediitidega.
  • Üldised süsinikukrediitidega kauplemise põhimõtted on järgmised: mõõdetavus (sidumist peab saama usaldusväärselt mõõta), lisanduvus (süsinikukrediit peab tekkima muutuste kaudu), püsivus (nõuetele vastavad vaid programmid, mis suudavad tagada süsiniku sidumise vähemalt 30 aastaks), lekke vältimine (tegevused süsiniku sidumiseks ei tohi n-ö liigutada süsiniku eraldumist teisale) ja kaasnevad hüved (tegevused peavad toetama jätkusuutlikke eesmärke, näiteks kliimamuutuste saavutamine või elurikkuse suurendamine).
  • EK näeb ette, et süsinikuprogrammi pakkuv ettevõte ei saa ise olla krediitide kontrollija, sertifitseerija ega väljastaja. Protsessi peab olema kaasatud sõltumatu süsinikukrediitide registripidaja (Verra, Gold Standard jt) ja auditeerija.
  • Süsinikuprogrammidega võivad kaasneda ka otsesed või kaudsed kulud. Enne liitumist tasub kindlaks teha, kuidas hakkavad kulud mõjutama programmist eeldatavat tulu.
  • Allikas: eAgronom, Põllumehe Teataja

Seotud artikklid: