Piirangud, millest metsaomanik midagi ei tea
Eestimaa Looduse Fond on üksikute metsa inventeerimisandmete baasil koostanud andmestiku metsaosadest, kus nad arvavad olevat vääriselupaiga tunnuseid. Selline andmestik on nende poolt saadetud ka puidutöötlemisettevõtetele, kes – omades üldjoontes FSC sertifikaati ja järgides sealseid nõudeid – ei saa nendelt metsaosadelt raiutud puitu osta sõltumata sellest, kas seal päriselt vääriselupaik on või mitte. Neid alasid ei ole seni piisava põhjalikkusega inventeeritud.
Kas ka Sinu metsas kuulub mõni eraldis sellesse nimekirja?
Seda saad kontrollida siinsamas, otsi välja vaid oma katastritunnus. Andmed on uuendatud 8.01.2021
Kui plaanid raietöid soovitame ebameeldivuste ärahoidmiseks ja lahenduste leidmiseks võtta kindlasti ühendust Metsaühistuga. Metsaühistu spetsialistid selgitavad välja probleemkohad ning annavad nõu, mida ette võtta.
Millest see olukord on tingitud?
Praeguse olukorra on tekitanud säästva metsamajanduse sertifikaadi FSC standardi tõlgendus Eestis. FSC standard kehtestab reegleid nii metsamajandajatele kui puidu töötlejatele. Kuna järjest enam puittoodete lõpptarbijaid soovib, et puittooted pärineksid kontrollitud allikatest (mida tõestab FSC sertifikaat), on selle süsteemiga liitunud ka paljud Eesti puidutööstused.
Sertifikaadi nõuetest tuleneb, et metsamaterjal ei tohi olla varutud vääriselupaigast (VEP-ala) või ka potentsiaalsest väärielupaigast (potentsiaalne VEP-ala ehk vääriselupaiga tunnustega ala). Vastavalt standardile on need alad kõrge kaitseväärtusega ning sealt raiutud metsamaterjali sertifikaati omavad ettevõtted osta ei tohi.
Paljud vääriselupaigad on Eestis kontrollitud, omanikele teada ja kantud vastavasse registrisse. Kevadest on aga Eesti FSC jõudnud järeldusele, et vääriselupaigaks tuleks tunnistada ka metsaalad, millel on teatud kindlad tunnused (peapuuliigi vanus ja kasvukohatüüp). Sellised alad valiti välja metsaregistri andmete alusel ning looduses neid keegi kontrollimas pole käinud.
Küll aga koostati nende alade nimekiri (katastritunnuse ja eraldise täpsusega) ning see saadeti FSC sertifikaati omavatele metsamaterjali lõppostjatele. Kuigi tegu on nii-öelda „ettevaatusele manitseva“ nimekirjaga, peavad puidutööstused sertifikaadi nõuete järgimiseks nüüd ise veenduma, et need alad ei ole väärielupaiga tunnustega. Tõestamiskohustus on kas metsamaterjali müüjal või ostjal, kuid et tegu on keerulise protsessiga, võibki tekkida olukord, kus ostja läheb lihtsamat teed ning keeldub metsamaterjali ostmast.
Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi juhi Liis Kuresoo kommentaar
Andmebaas on loodud FSC kontrollitud puidu tarneahela sertifikaati omavatele ettevõtetele päritolukontrolli lihtsustamiseks. Kuna FSC kontrollitud puidu nõuded näevad ette, et puit ei tohi olla pärit kõrge kaitseväärtusega metsast (Eestis tähendab see eeskätt vääriselupaiku), siis varasemalt said ettevõtted kontrollida keskkonnaregistrisse kantud VEPe, mis olid teada nii omanikele kui ka ettevõtetele ning taoliseks andmebaasiks tarvidust ei olnud.
Probleem tekkis aga Keskkonnaministeeriumi poolt määruse muutmisega 2017. aasta septembris, mida ei saadetud isegi kooskõlastusringile ning nii Eesti Keskkonnaühenduste Koda kui FSC Eesti käisid kohtumistel selgitamas ja hoiatasid võimalike probleemide eest. Nimelt muudeti ministri määrust (Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, kaitse korraldamine ning vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused) ning nüüd ei saa uusi leitud VEPe ilma omaniku nõusolekuta registrisse kanda. Samal ajal on teada, et VEPidena on suudetud tänaseks inventeerida vaid ca 50% ning kuna nad asuvad vanades, raieküpsuse saavutanud metsades, siis on nad ka pideva raiesurve all.
Määrusemuudatus tegi võimatuks uute leitud VEPide kontrolli FSC kontrollitud puidu tarneahela sertifikaati omavate ettevõtete jaoks. Taoline olukord tähendab eelmainitud ettevõtetele vajadust teha ostetava puidu raiealadele väliauditeid ning ka see ei pruugi olla piisav meede, sest pärast raie teostust on väga raske hinnata, kas tegemist oli VEPiga või mitte. Nimetatud andmebaasi on koondatud sellised alad metsade inventeerimisandmete alusel, mis võivad olla VEPid ning see kitsendab sertifikaadi omanike vajadust kontrollida, kas puidu varumisel rikuti loodusväärtusi. Ilma selle andmebaasita tuleks iga puidukoorma puhul läbi viia põhjalik kontroll ning väliauditid.
Erametsaomanikud saavad teada, kas nende metsades võib olla potentsiaalne VEP kontrollides, kas nende metsade inventeerimisandmed kattuvad vääriselupaiga kriteeriumitega.
Kui omanik ja puitu osta sooviv ettevõte suudavad tõendada, et raiutud puit ei ole pärit VEPist, siis võib seda ka FSC kontrollitud puiduna osta ja edasi müüa. Kui VEP on juba varem raiutud, siis saab omanik sellele viidata ning selle info ka kokkuostjale edastada. Sertifitseerija jaoks saab ka taolisest kohtadest ostetud puidu juurde tõendid koondada.
Inventeeritud ja keskkonnaregistrisse kantud VEPide asukohti saab järgi vaadata näiteks metsaregistrist. Võimalike VEPide paiknemise kohta peaks vaatama metsa inventeerimisandmeid.
