Maade metsastamine: vastuoluline, aga möödapääsmatu
Väheväärtuslike põllu- ja rohumaade metsastamine on alati tekitanud vastandlikke tundeid. Rohu- ja põllumaa pindala moodustab 39% Euroopa maast ning on ülioluline, et meil oleks olemas toit. Samal ajal on näiteks ajavahemikul 1990–2020 Euroopas metsamaa pindala suurenenud 10%. Suurem metsastamine ja puude istutamine on samas endiselt rohepöörde üks eesmärkidest. Kuidas aga leida tasakaal maakasutuse erinevate eesmärkide vahel?
Eestis on statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel 28% põllumajandusmaad, s.o rohkem kui 1,2 mln ha. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava kohaselt on kasutatavat põllumajandusmaad u 1 mln ha, mis jaguneb omakorda haritavaks põllumaaks (~700 000 ha) ja püsirohumaaks. Haritavat põllumaad on seejuures viimase 12–13 aasta jooksul lisandunud 100 000 ha jagu. Metsamaad on meil viimastel aastakümnetel lisandunud u 80 000–90 000 ha, peamiselt rohu- ja põllumaade arvelt. SMI andmetel on meil lisaks 64 000 ha põõsastikke. Maakasutuse muutumine on mingis mõttes paratamatu. Ajaloos on metsa muudetud põlluks ja teatud aegadel on mets taas endistel põllumaadel võimust võtnud. On aga ka pöördumatuid muutusi. Hiljutises maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) valdkonna uuringus, mille koostasid Keskkonnaagentuur ja Eesti Maaülikool, on välja toodud, et võrreldes 1990. aastaga olime 2019. aastaks kaotanud asustusaladele üle 19 000 ha maatulundusmaad.
Seda, kui palju võiks meil praegu olla sobivat põllumajandusliku kasutuseta ja metsastamiseks sobivat maad, on hinnatud mitmel korral. Uuringus „Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimekuse analüüs“ esitati metsastatava pindala konservatiivse hinnanguna 110 000 ha looduslikke rohumaid perioodil 2020–2050. Aastal 2019 analüüsis Keskkonnaagentuur SMI, Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) ja PRIA andmeid kasutades looduslike rohumaade olemust ning leidis, et metsastamiskõlbulikke alasid on u 160 000 ha. Varem on hinnatud metsastamiskõlbulike maade olemust SMI proovitükkidel. Viimane hinnang on SMI 2010. aasta andmetel, mille alusel sobiks metsastamiseks kokku 90 000 ha. Hiljutises LULUCF-i uuringus on metsastamise võimalikke mõjusid analüüsides arvestatud, et metsastamiseks sobilikke alasid on Eestis 75 000 ha. Aruandes on välja toodud, et valdavalt on potentsiaalselt metsastavad maad eraomandis.
Metsastamise seosed LULUCF-i, maamaksu ja rendituluga
Metsastamine võib olla vastuolusid tekitav. Samas on ka LULUCF-i uuringu aruandes välja toodud, et kliimaeesmärkide saavutamiseks ei piisa ainult sidumise suurendamist toetavatest meetmetest (sh metsamaal), vaid tuleb panustada ka heite vähendamisse. Seda mitte ainult teistes LULUCF-i kategooriates, vaid kõikjal. Rõhutatakse, et arvestama peab sotsiaalmajanduslike mõjudega, mis eeldavad kompromisse eri eesmärkide vahel. Teatud tunnustega maade metsastamine võib olla hea kompromiss, kuidas soodustada pikemas perspektiivis suuremat LULUCF-i sektori süsiniku sidumist.
Sellised tunnused võivad olla näiteks mulla tüüp (turvasmuldadel maad), maade suurus (väikesed lahustükid, kus maa harimine on keeruline) või asukoht (suurematest teedest ja asustusest kaugemad põllumajandusmaad). Näiteks on LULUCF-i uuringus välja toodud, et turvasmuldade harimine moodustab ligi 40% põllumajandusega seotud kasvuhoonegaaside heitest ja metsastamine aitaks neid heitkoguseid vähendada. Samas tuleb jääda realistlikuks ja tõdeda, et lõputult me metsamaaga süsinikku lukku panna ei saa, saame seda vaid talletada ja sedagi piiratud ulatuses. Loodusseadused on ka LULUCF-i arvestusreeglitest tugevamad.
ÜPP strateegiakavas on välja toodud, et PRIA andmetel oli 2018. aastal renditud põllumajandusmaade osakaal kogu kasutuses olevast põllumajandusmaast ligi 68%. See tähendab, et paljude eraomanike jaoks on põllumajandusmaa rent üks võimalik tuluallikas. Värskelt ilmunud maa-ameti maa maksustamishinna analüüs näitas, et maa väärtus on viimase paari aastakümnega tõusnud kümme korda. See tähendab, et ligi kümne aasta pärast võib maamaks olla umbes kahekordne.
Maamaks ja metsastamine: kuidas nad on seotud?
Mõningased leevendusmeetmed maamaksu tõusule on seadusega küll ette nähtud. Näiteks on maksumäärasid seadusega vähendatud 2,5 kuni 5 korda. Lisaks on seadusega seatud maamaksule kasvupiirang: maamaks ei suurene rohkem kui 10% aastas. Sõltumata nendest leevendusmeetmetest võib eeldada, et pikas perspektiivis maamaks suureneb. Praegu on paljudel juhtudel väiksemad põllumajandusmaa tükid kasutada antud kas tasuta või minimaalse renditasu eest. Juhul, kui vahepeal maa rendihind samas tempos ei tõuse, siis väheneb oluliselt renditootlus, mis paneb väiksemaid maaomanikke mõtlema alternatiivide peale. Metsastamine võib olla üks neist.
Kas, mida ja kuidas metsastada
Eestis on väärtuslik põllumajandusmaa kaitstud kohalike üldplaneeringutega, sest just neis määratakse sellise maa kaitse- ja kasutustingimused. Praegu käib aktiivne üldplaneeringute koostamine ja vähemalt eelnõu tasemel on olemas suurem osa omavalitsuste üldplaneeringutest. Rahandusministeerium arendab üleriigilist ühtset planeeringute andmekogu, mis koondab kõik kehtestatud planeeringud ja mille alusel saab veenduda, et ei metsastata väärtuslikku põllumaad. Kõik see tagab väärtusliku põllumajandusmaa kaitse ja annab võimaluse metsastamiseks just maadel, mis ei ole sobilikud põllumajanduslikuks tootmiseks, aga on sobilikud metsa kasvatamiseks.
Kasutusest välja jäänud põllumajandusmaade metsastamiseks on erinevaid võimalusi. Ennekõike tuleb lähtuda kasvukoha tingimustest (veerežiim ja mullaviljakus) ning maaomaniku soovist.
Arukask passib hästi metsastamiseks
Üheks sobilikumaks võimaluseks on siiski hinnatud metsastamist arukasega. Lehtpuud on juuremädanike suhtes okaspuudest kindlamad ja noores eas ka kiiremakasvulisemad. Arukask on valgusnõudlik puuliik, kasvades peamiselt esimeses rindes. Kliima suhtes on arukask vähenõudlik ja külmakindel. Samas on kasepuit kasutatav väga laia spektriga toodete tegemisel. Kuna valdavalt on metsastatavatel aladel tugev rohukasv, siis on mõistlik kasutada ennekõike suuremaid istikuid (0,5 m ja suuremad), et tagada kasvueelis rohttaimede ees ja lihtsustada esimeste aastate hooldustöid. Puid võib istutada sõltuvalt puuliigist, istutusmaterjali ja maa omadustest 1200–1400 tk/ha kohta.
Võrreldes loodusliku metsastumisega on teadlikult metsastataval alal kasvama hakkav mets kvaliteetsem ja tootlikum. Esiteks on võimalik istutada alale sobilikul hulgal taimi, teiseks on istutusmaterjal kvaliteetsem ja seega kiirema kasvuga. Kiirem kasv tähendab intensiivsemat süsiniku sidumist. Metsamaa näitel on Keskkonnaagentuuri arvutused näidanud, et inimese poolt uuendatud okaspuu puistutes võib raieringi keskmisena olla tagavara suurem u 27 m3 hektari kohta. See tähendab, et raieringi keskmisena on uuendatud metsa seotud CO2 varu hektari kohta 32 tonni suurem võrreldes puistuga, mis on jäetud looduslikule uuenemisele. Samamoodi on see ka metsastatava maaga, kus süsiniku sidumine ja talletumine on efektiivsem, kui seda on teadlikult metsastatud. Võrreldes metsade uuendamisega on metsastamise mõju süsiniku täiendavale sidumisele aga mitu korda suurem.
Metsaühistud püüavad osapooli kokku tuua
Piirkondlikud metsaühistud arendavad oma liikmetele välja uusi võimalusi. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel töötame välja aja- ja asjakohast taristut metsade rajamise ja süsiniku sidumise koostööplatvormi ellu kutsumiseks. Koostöö hõlmaks erasektorit (eri ettevõtted ja organisatsioonid), maaomanikke ja piirkondlikke ühistuid. Tulemuseks on veebilahendus, mille kaudu maaomanikud saavad edastada sooviavaldusi mõne oma maatüki metsastamiseks. Metsaühistu kaubamärgi all tegutsevad piirkondlikud ühistud aitavad korraldada vajalikud tööd, sh maapinna ettevalmistuse, taimede hankimise ja istutamise. Ettevõtted, kes soovivad metsastamist toetada, saavad platvormil selle võimaluse, sh ülevaate sellest, kui palju, mida ja kuhu istutati.
Esimesed edukad katsetused erainitsiatiivil toimiva metsastamise toetamiseks on meil tehtud. Metsakasvatuslikud teadmised endistel põllumaadel väärtuslike puistute kasvatamise kohta on ühistutes samuti olemas.
Priit Põllumäe artikkel ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja.
